Commute#7: Looming pole puude raiumine

Järgnevalt saab lugeda ajalehe Müürileht intervjuud EMTA audiovisuaalse loomingu õppejuhi ja vanemlektori Einike Leppiku ning heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna juhataja, heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaatori, lektori Paolo Giroliga. Küsis Mariliis Mõttus.

8.–16. mail toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) 7. heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE (lühend õppekava ingliskeelsest nimest Composition and Music Technology), mis sel korral keskendub vaimsele tervisele. EMTA õppejõud Einike Leppik ja Paolo Girol räägivad programmist ja sellest, kuidas saaks helilooming vaimset tervist toetada.

Miks otsustasite võtta sel aastal COMMUTE’i keskseks teemaks vaimse tervise?

Paolo Girol: Vaimne tervis ja muusikateraapia tuleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii üliõpilaste kui ka õppejõudude seas üha rohkem jutuks. Teadlikkus vaimse tervise osas on tõusnud ja meil on majas ka psühholoog, kes tudengeid nõustab. Mul oli eelmisel aastal kokkupuude ühe üliõpilasega, kes vaimse tervisega kimpus oli ning ka see osutus minu jaoks üheks tõukeks.

Einike Leppik: Kuna ma olen õppinud viimased viis aastat muusikateraapiat, on vaimne tervis ja muusika potentsiaal inimeste vaimse ja füüsilise tervise toetajana minu jaoks väga aktuaalne. Üks aspekt on see, kuidas muusika saab kuulamise perspektiivist aidata ja olla kasulik publikule ning teine pool on see, kuidas loomeprotsess loojatele endile teraapiline on. Need teemad võivad olla ka omavahel seotud: näiteks kui mina autorina loon teose, mille loomise protsess on olnud minu jaoks teraapiline ja tahan, et see mõjuks ka vaatajatele niimoodi. Festivali üks eesmärk on tuua fookusesse muusika erinevad teraapilised mõjud ja pakkuda võimalust nende teemade üle arutleda.

Kas teil on õppejõududena mingeid meetodeid, mis tudengite vaimset tervist toetavad?

Paolo: Ausalt öeldes spetsiaalset väljaõpet meil ei ole. Rääkides aga konkreetselt meie õppekavast, oleme me harjunud tegelema loovuse ja loomeprotsessidega ning need kõik on äärmiselt isiksuse, tunnete, emotsioonide ja mõtetega seotud. Ühest küljest on üliõpilased väga avatud ja ma innustan neid ennast julgelt väljendama. Teisalt näen, et see võib olla keeruline ning püüan neid selles toetada, kuid seda olen õppinud kogemuse, mitte formaalse hariduse kaudu. Mõnikord kogevad nad kriise, sest vahel võib loomine olla raske. Enda kogemusele toetudes olen märganud, et kui õpilased end väljendavad, leiavad nad oma isikupära. Ma ei soovi, et nende õpingute lõppedes komponeeriksid nad nii nagu mina või mõni väga kuulus kunstnik. Ma tahan neil aidata leida ja arendada omaenda väljendusviis. See on minu peamine lähenemine vaimsele tervisele: olla õpilastega aus ja julgustada neid olema iseenda suhtes siirad.

Einike: Ma hoian enda jaoks need rollid selles mõttes lahus, et kui ma olen akadeemias, olen ma õppejõud, aga tänu muusikateraapia õpingutele olen ma õppinud märkama ka oma tudengite puhul selliseid asju, mida ma varem ei märganud. Ma olen teadlikum ning loodan, et ka parem kuulaja ja peegeldaja.

Teie üks peamisi küsimusi on, kuidas loominguga tegelemine aitab ennetada vaimse tervise probleeme. Kuidas see programmis väljendub? 

Einike: Meil on sellel aastal audiovisuaalse loomingu õppesuunal viis lõpetajat ja kuna nad on algusest peale olnud teadlikud selleaastase festivali teemast, on nende tööd päris tihedalt sellega seotud. Kui COMMUTE ise toimub tervikuna mais, saab juba aprillis näha Tartus Rebeca Žukovitši ja Marion Selgalli installatsiooni „Veri si veereb merena, arm si haiseb hallikunna”, mis uurib hoole ja hüljatuse temaatikat. Samamoodi esitleb meie magistritudeng Adla Cameselle Barbosa Riia lähedal kunstiresidentuuris Sound Manor oma installatsiooniprojekti, milles ta käsitleb iseenda emotsioonide muutumist erinevatel eluhetkedel. COMMUTE’i avaüritusel kõlab aga Gian Carlo Menotti ooper „Meedium”, mida etendatakse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis 8. ja 9. mail. Selle kesksed tegelased on kõik eluga ummikusse sattunud, sest nad on kaotanud oma lähedase ning üritavad läbi meediumiseansside leida mingit tasakaalu ja kontakti oma minevikuga. See lavastus on küll kohati inspireeritud film noir’ist ning on tume ja sünge, aga selle sisu on väga seotud inimese toimetulekuga ja toob välja, missuguseid mehhanisme inimesed traumajärgselt kasutavad, et iseendaga hakkama saada ja toime tulla. Lisaks on meil kavas kontsert, kus vokaalansambel Nordic Voices esitab norra helilooja Henrik Hellsteniuse teost „Together”, mis põhineb Richard Sennetti raamatul „Together. The Rituals, Pleasures and Politics of Cooperation”. See raamat räägib inimestevahelistest suhetest, mis on vajalikud selleks, et me koos ühiskonnana toimiksime.

Kuidas tudengid oma konkreetsete teemadeni jõudsid? Jäi silma, et näiteks Hele-Mai Vettiku teos uurib visuaalse lume seisundit (Visual Snow Syndrome)?

Einike: Hele-Mai ise küll seda seisundit kogenud pole, aga talle pakkus see teema huvi. Ta leidis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast inimesed, kellel päriselt see sündroom on, intervjueeris neid ning kasutab nende intervjuude fragmente ka oma teoses. Tudengid on vaimse tervise teemale lähenenud väga erinevalt – võimalus on jälgida ja uurida ühte nähtust, aga mitmed autorid on võtnud aluseks just oma isikliku kogemuse.

Paolo: Meie roll on nendest asjadest rääkida. Üks tudeng oli näiteks harjunud koos teistega esinema, pakkusime välja, et seekord võiks ta kogemuse mõttes olla laval üksinda. Selle käigus avastas ta, et tahab arendada suhet omaenda häälega. See protsess üllatas teda ennastki. Sellised tulemused on olulised, sest nende kaudu tuleb autori  isiksus esile.

COMMUTE on lühend teie õppekava ingliskeelsest nimest Composition and Music Technology. Seoses tehnoloogia ja tehisintellektiga tuuakse esile hirme, kuidas see meie loovust mõjutama hakkab. Kuidas te heliloojate ja õppejõudedena tehnoloogia võidukäiku suhtute?

Einike: Ma arvan, et ülepakkumine eksisteerib igal pool, mitte ainult muusikatehnoloogias. Mulle tundubki, et kogu seda infomüra, mis meieni läbi sotsiaalmeedia, linnaruumi ja igasuguste ekraanide jõuab on liiga palju ja mõnes mõttes võib see olla ohumärk või -tunne. Kui noor inimene tuleb õppima muusikatehnoloogiat ja talle tundubki, et ta saab teha kõike, võib see tekitada päris suure kaose. Aga kõik algab sellest, kui defineerida enda jaoks teekonna alguspunktis, kes ma praegu olen ja mida ma tahan. Kui see esialgne teadlikkuse raam on loodud, siis muusikatehnoloogia võib olla abistav tööriist enesearengu teel. Ma isiklikult ei usu eriti, et kõiges selles AI-maailmas ise muusika loomine kuhugi kaob. See ei ole võimalik. Inimene oma olemuselt on loominguline, see on sisemine vajadus ning küsimus pole selles, kuidas võimalikult lihtsalt või tööd tegemata tulemuseni jõuda. See pole nagu puude raiumine, et ma nüüd võtan masina, see masin raiub minu eest puud ära ja kõik on hästi.

Paolo: Minu jaoks isiklikult on tehnoloogial olnud loomingulisusele alati positiivne efekt. Kui me mõtleme ajaloo peale, siis hetk, mil leiutati fotograafia, põhjustas suure skandaali – kardeti, et maalijaid ei ole enam vaja…

Einike: …ja see hirm ei saanud kunagi tõeks.

Paolo: Me leiutasime iseennast uuesti. Ma arvan, et me peaksime tehnoloogia omaks võtma – just seda kutsun ma üles ka oma üliõpilasi tegema ja see toob kaasa väga huvitavaid tulemusi. Mõned tudengid pöörduvad tagasi hoopis analoogtehnoloogia juurde.

Einike: Nad kasutavad vahel ka tehisintellekti, kuid viisil, kus AI-d kombineeritakse muude meetoditega. See ei tähenda, et keegi loob midagi nende eest, vaid AI aitab lihtsalt luua mõne sisulise fragmendi.

Paolo: See on osa protsessist. Miks ma peaksin veetma kümme tundi Exceli failis numbreid korrastades, kui ma saan AI-lt küsida, kuidas seda teha? Tudengid on ilmselt isegi vastutustundlikumad kui meie (naerab).

EMTA heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“. Festivali kavaga saab tutvuda siin.