COMMUTE #8. viola d’amore ! akustika ja resonants

Kavas:

Nino Bantsadze
„Fernweh“ (2026)

Andreas Kalvet (2000)
„Impulsive Resonances I–III“ (2026)
I Lumen
II Chorale
III Pulse

Talvi Nurgamaa (viola d’amore)

Marina Karpova
„Come and look at me“ (2026)

Talvi Nurgamaa (viola d’amore)
Marina Karpova (viola da gamba)
Elektroonika ja leitud objektid – fikseeritud meedia

Yui Ka Zheng (1999)
„Prime(?)“ (2026)

Talvi Nurgamaa (viola d’amore)

Katherine Emily Rumin
„Hälliaul“ / „Lullaby“ (2026)

Talvi Nurgamaa (viola d’amore)
Katherine Emily Rumin (live-elektroonika)

ENG below

„Viola d’amore on alati olnud eksperimentaalne pill, millel võib olla isegi erinev keelte arv ja varieeruv skordatuur (tavahäälestusest erinev häälestus). Enamasti on tänapäeval eeskujuks võetud XVIII sajandi teise poole versioon viola d’amore’st, millel on seitse mängukeelt ja seitse resonantskeelt.

Paljudest viola d’amore’t tutvustavatest kirjeldustest võib lugeda, et instrumenti on kasutatud erilisteks kõlaefektideks. Need kõlaefektid saaks laias laastus lahterdada tämbrile põhinevateks ja resonantsile põhinevateks. Näiteks on Heinrich Ignaz Franz von Biber (1644-1704) „Harmonia artificioso-ariosas” väga palju just lahtiste keeltega kombineeritavaid akorde kasutanud. Resonantsi võimendab „Harmonia artificioso-ariosas” veel ka see, et teos on kirjutatud kahele viola d’amore’le (ja basso continuo’le). Sarnast efekti võib näha ka teistes skordatuuridega sooloviiuli teostes. Näiteks Klagenfurti käsikirja süitides sooloviiulile tuleb resonants ilmekalt esile. Samas on Christoph Graupner (1683–1767) kasutanud seda pilli just ühehäälselt ja väga hoomatavalt just eriliselt maheda tämbri pärast.

Tihti on ühes viola d’amore’le loodud teoses ka mõlemad elemendid — nii tämber kui resonants — võrdse tähtsusega. Selliseid näiteid on ka ajaloost, kuid tänapäeva parim näide on Georg Friedrich Haasi viola d’amore’le kirjutatud sooloteos „Solo”.

Mul on suur rõõm, et sel õppeaastal toimunud kursusel on tudengid väga osavalt selle pilli võimalusi osanud esile tuua.  Kavas on näiteid nii resonantsipõhisest kui ka tämbripõhisest lähenemisest. Näiteks kui Nino Bantsadze teoses domineerib  tämbripõhine kasutus, siis Katherine Emily Rumin lähtub teose esimeses pooles selgelt resonantsist.”

– Talvi Nurgamaa

NINO BANTSADZE „Fernweh“ (2026)

„Fernweh“ on esimene teos, mille helilooja on kunagi kirjutanud instrumendile. Teose eripärane atmosfäär sünnib klaverikeelte resonantsist, viola d’amore kihilistest salvestustest ning loomulikult vioola elavast esitusest. Fernweh on saksa keelest pärit sõna, mis kirjeldab sügavat igatsust reisida või viibida kaugel – sageli paigas, kus pole kunagi käidud. Seda peetakse mõnikord koduigatsuse vastandiks, väljendades nostalgilist igatsust tundmatu või kauge järele.

ANDREAS KALVET „Impulsive Resonances I–III“

„Impulsive Resonances I–III“ on kolmeosaline teos, mis on mõeldud esitamiseks tervikliku vormina. Teose lähtepunktiks on impulsi ja resonantsi suhe: heli kui käivitav sündmus ning selle järelkõla kui ruumiline ja ajas laienev nähtus. Helimaterjali keskmes on viola d’amore, mille salvestisi on elektrooniliselt töödeldud ning millele on lisatud ka süntesaatorite kihistusi. Viola d’amore kõlamaailm põimub kaasaegse helidisainiga, luues hübriidse, ajakihtide vahel liikuva faktuuriruumi. I osa „Lumen“ avab teose pikkade ja puhaste poognatõmmetega, mängides samal ajal erinevate mikrofonide tämbriliste eripäradega. II osa „Chorale“ süvendab seda esteetikat, tuues esile koraalilaadse kõlapildi; seda täiendab viola d’amore keelte tõmbamisest lähtuv, kirikukella meenutav motiiv. III osa „Pulse“ liigub kontrastina rütmilisema ja energilisema väljenduse suunas, ammutades mõjutusi IDM-muusikast, kus impulss muutub domineerivaks ning faktuuri kujundab peamiselt viola d’amore resonantsne keelematerjal.

MARINA KARPOVA „Come and look at me“ (2026)

Viola d’amore tähendab „armastuse vioolat“. Seetõttu käsitleb minu teos armastuse teemat. Armastus on väga võimas tunne – see võib meid tõsta taevasse ja paisata põrgusse. See teeb elu kauniks, kuid võib ka südame murda ja elu purustada. Me armastame nii, nagu meid on õpetatud, ning otsime sellist armastust, mis on meile juba tuttav. Minu teoses avalduvad armastuse erinevad tahud: kurb, õrn, ülendav, sentimentaalne, aga ka kontrolliv ja hävitav. Teose teises osas kõlab „It Was a Lover and His Lass“ meloodia, mille autor on Thomas Morley. See on kerge ja rõõmus laul lihtsa armastusteemalise tekstiga, mille taustal hakkab aga tasapisi ilmnema peen pinge ja sisemine mõra. Haprus kujuneb teose läbivaks kujundiks: see, mis näib terviklik ja kindel, võib tegelikult olla haavatav. Armastust kujutatakse millegi õrna ja muutlikuna, millel on võime nii täita kui ka hävitada.

YUI KA ZHENG „Prime(?)“ (2026)

„Prime(?)“ on pühendatud inimestele, kes on oma elus kogenud tagasilööke. SINA oled oma parimas ajas, ükskõik mis ka ei juhtuks.

KATHERINE EMILY RUMIN „Hälliaul“ / „Lullaby“ (2026)

„Baju bajuški baju, ära heida voodi servale…“

Nii algab üks unelaul? Või hoopis luuletus? – mida enamik idaslaavi kultuuriruumis kasvanuid lapsepõlvest teab. Ka mina. Tavaliselt, või vähemalt selles „leebemas“ versioonis, mida mina lapsena mäletan, räägitakse lihtsalt, et hall hunt haarab lapse voodi servalt kaasa ja viib metsa (ning kes teab, mis siis edasi saab). Kuid tõenäoliselt algupärasemas ja palju tumedamas variandis, mille avastasin hiljem, kirjeldatakse detailselt ja veriselt, kuidas metsloomad lapse tükkideks kisuvad (näiteks kuidas jänes imeb silmad peast jne) ning kuidas veri laest tilgub – lõpetades sõnadega, mis tähendavad umbes: „noh, nüüd maga!“. Olen kuulnud, et sarnaseid „õudusunelaule“ leidub ka teistes kultuurides, seega pole see idee sugugi ainult selle kultuuri eripära. Tänapäeva ühiskonnas on see vähemalt üsna kindel viis õudusunenägude esilekutsumiseks…

See teos sündis ideest muuta see luuletus – või laiemalt kogu „õudusunelaulu“ mõte – heliliseks ruumiks: alustada eeldusest „see on traditsiooniline unelaul“ ning lihtsa, näiliselt rahvaliku kõlaga meloodiaga, mis tegelikult ei ole traditsiooniline, ning liikuda sealt edasi kummalisse helimaailma, kus kuulajat ümbritsevad krabinad, karjed ja peas kõlavad hääled, mis loevad ette teost inspireerinud teksti. Võib ette kujutada, et kuulaja on see laps, kes näeb õudusunenägusid. Või ehk on need hoopis helid loomadest, kes last tükkideks rebivad. Jätan selle kuulaja enda otsustada – mida ta sellest arvab ja millise tähenduse sellele teosele annab.
See on unelaul, aga samas ei ole ka. Hea kuulaja, otsusta ise, mida sina sellest arvad ja kas see on või ei ole. Ja pea meeles – kui sa magama lähed, ära heida voodi servale…

Talvi Nurgamaa on tänavuse (2026) Ernst von Siemens Prize’i laureaadi Tallinna Uue Muusika Ansambli liige. Mängides värskemat nüüdismuusikat nii vioola kui viola d’amore’ga, on Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserttegevus viinud teda mitmetele mainekatele festivalidele, sh Musikprotokoll, Varssavi Sügis ja Ostrava festival. Nurgamaa teeb pidevalt koostööd erinevate muusikute ning heliloojatega üle maailma ja on ise aktiivselt nii nüüdismuusika kui ka varajase muusika interpretatsiooni kohta erinevatelt meistrikursustelt ja festivalidelt teadmisi, oskusi ning esinemiskogemusi ammutanud. 2024 suvel omandas Talvi Nurgamaa teise magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia varajase muusika osakonnas viola d’amore’t õppides. Seejuures täiendas ta end aasta Helsingis Sibeliuse Akadeemias Sirkka-Liisa Kaakinen-Pilchi klassis. Lisaks regulaarsetele orkestri- ja ansambliprojektidele tegutseb Talvi Nurgamaa muusikapedagoogina Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis ning Tallinna Euroopa Koolis.

ENG ⇣

“Viola d’amore has always been an experimental instrument, with variations that may even include a differing number of strings and changing scordatura (tuning that deviates from the standard). Today, the model most commonly used is based on the version of the viola d’amore from the second half of the 18th century, which features seven playing strings and seven sympathetic strings.

In many descriptions introducing the viola d’amore, one can read that the instrument has been used to create special sound effects. Broadly speaking, these effects can be categorized as timbre-based and resonance-based. For example, Heinrich Ignaz Franz von Biber (1644–1704), in Harmonia artificioso-ariosa, made extensive use of chords combined with open strings. The resonance in Harmonia artificioso-ariosa is further enhanced by the fact that the work is written for two viola d’amore instruments (and basso continuo). A similar effect can also be found in other solo violin works employing scordatura. For instance, in the suites for solo violin from the Klagenfurt manuscript, resonance is brought out very vividly. At the same time, Christoph Graupner (1683–1767) used the instrument in a more monophonic manner, emphasizing its uniquely soft and mellow timbre.

Often, both elements—timbre and resonance—are of equal importance within a single work written for the viola d’amore. Such examples can also be found in historical repertoire, but a contemporary example is Georg Friedrich Haas’s solo work Solo for viola d’amore.

I am very pleased that, in the course held this academic year, the students have skillfully brought out the possibilities of this instrument. The program includes examples of both resonance-based and timbre-based approaches. For instance, while the work by Nino Bantsadze is dominated by a timbre-based approach, Katherine Emily Rumin clearly builds the first half of her piece around resonance.”

— Talvi Nurgamaa

NINO BANTSADZE „Fernweh“ (2026)

„Fernweh” is the very first piece Bantsadze has ever composed for an instrument. The work’s distinctive atmosphere is created through the resonance of piano strings, layered recordings of the viola d’amore, and, of course, the live performance of the viola. Fernweh is a German word that describes a deep longing to travel or to be in a distant place – often somewhere one has never been. It is sometimes considered the opposite of homesickness, expressing a nostalgic desire for the unknown or faraway.

ANDREAS KALVET „Impulsive Resonances I–III“

„Impulsive Resonances I–III” is a three-movement work conceived as a unified whole. The piece is based on the relationship between impulse and resonance: sound as an initiating event and its aftereffect as a spatial and temporally expanding phenomenon. The sonic material is centered around the viola d’amore, whose recordings have been electronically processed and combined with layers of synthesis. The instrument’s timbral identity merges with contemporary sound design, creating a hybrid textural space that moves between temporal layers. The first movement “Lumen” opens the work with long, pure bow strokes, while exploring the timbral characteristics of different microphones. The second movement “Chorale” deepens this aesthetic, introducing a chorale-like sound image, complemented by a bell-like motif derived from plucked viola d’amore strings. The third movement “Pulse” contrasts this by shifting toward a more rhythmic and energetic expression, drawing on influences from IDM, where impulse becomes dominant and the texture is primarily shaped by the resonant string material of the viola d’amore.

MARINA KARPOVA „Come and look at me“ (2026)

Viola d’amore means „viola of love”. This is why my composition explores the theme of love. Love is a very powerful feeling. It can lift us to the heavens and cast us down into hell. It makes life beautiful, yet it can also break hearts and shatter lives. We love as we were taught, we seek the kind of love that is already familiar to us. In my composition, different facets of love are revealed: sorrowful, tender, uplifting, sentimental, but also controlling and destructive. In the second part, a melody “It Was a Lover and His Lass” by Thomas Morley appears. It is a light and joyful song with a simple text about love, against which a subtle tension and inner fracture gradually emerge. Fragility becomes an important image throughout the piece: what appears whole and stable may in fact be vulnerable. Love is presented as something delicate and changeable, capable of both fulfilling and destroying.

YUI KA ZHENG „Prime(?)“ (2026)

„Prime(?)” is dedicated to the people who got rejections in their life. YOU are in your prime time, no matter what.

KATHERINE EMILY RUMIN „Lullaby“ (2026)

„Baju bajuški baju, don’t lie on the side (of the bed)…”

So begins a lullaby? Or a poem? that most with an upbringing in an East Slavic background/cultural space will know from childhood. Including myself. Normally, or at least in the „tame” version that I remember from childhood, it would just say that a grey wolf would grab you, the child, by the side, and drag you off to the forest (and who knows what will happen to you then), but in the likely real, darker version that I found later in life, the poem goes into gory details about how each animal of the forest will tear you, the child, to shreds (for instance, how the rabbit will suck your eyes out, etc.) and how blood will drip from the ceiling, and ending with words that translate something as „okay, then, now go to sleep!” I have heard that there are similar „horror lullabies” in other cultures, so this is not exactly an idea specific for this culture. In modern society at least, this is a lovely way to induce nightmares…

This piece came about with the idea of turning that poem, or the whole idea of the „horror lullaby” into a sonic space: starting with the premise of “this is a traditional lullaby” and beginning with a melody which could potentially sound somewhat traditional but actually is not, which then progresses into a strange sonic space where the listener is surrounded by scratches, screams, and the voices in their head reciting the poem that inspired the piece itself. One could imagine that the listener is the child having nightmares. Or maybe it is the sounds of the animals tearing the child to shreds. I will leave that up to the listener to decide, what they think about it and what the meaning of this piece is.
It is a lullaby, but also is not. Dear listener, decide for yourself what you think of it, and whether it is or is not. And remember, when you go to sleep, do not lie on the side of the bed…

Talvi Nurgamaa is a member of the Tallinn New Music Ensemble, recipient of the 2026 Ernst von Siemens Prize. Performing contemporary music on both viola and viola d’amore, her concert activities with the ensemble have taken her to several prestigious festivals, including Musikprotokoll, the Warsaw Autumn Festival, and the Ostrava Festival. Nurgamaa collaborates regularly with musicians and composers around the world and has actively developed her expertise in both contemporary and early music performance practice through various masterclasses and festivals.
In the summer of 2024, Talvi Nurgamaa obtained her second master’s degree from the Estonian Academy of Music and Theatre, specializing in early music with a focus on the viola d’amore. As part of her studies, she also spent a year at the Sibelius Academy in Helsinki, studying in the class of Sirkka-Liisa Kaakinen-Pilch. In addition to her regular orchestral and ensemble projects, Talvi Nurgamaa works as a music educator at the Old Town Educational College Music School and the Tallinn European School.

Heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE toimub 16.–26. aprillini 2026 ning kannab alapealkirja „Soolo“. Soolo ehk lavaline üksiolek – suurel osal festivali kontsertidest astub lavale üks esineja. Üksiolek laval on ühte pidi intiimne ja fokusseeritud, võimaldades solistil avada oma muusikalist maailma vahetult ja intiimselt. Samas toob üksiolek esile ka väljakutsed ja pinged: solist on laval üksi ning iga hetk ja otsus on otseselt publikule tajutav. See kahepoolne kogemus ühendab vabaduse ja vastutuse, intiimsuse ja haavatavuse, füüsilise kohalolu ja vaimse keskendumise.

COMMUTE pakub publikule EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna uudisteoseid, mis on seotud terviklikeks kontsertideks. Festivali idee on algusest peale olnud ühendada olemasolev literatuur, professionaalne kogemus ja noorte värsked loomesähvatused, luua pinnas ja väljund sünergiaks. Lisaks tudengitöödele kaasatakse festivalile nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt silmapaistvate muusikute-kunstnike loomingut.

COMMUTE – COMposition and MUsic TEchnology

Korraldaja EMTA kontserdi- ja etenduskeskus