CPPM avatud tund: Ivana Jozic / Troubleyn

IVANA JOZIC

Ivana Jozic on Horvaatias Zagrebis sündinud tantsija ja näitleja. Ta õppis tantsu Zagrebi klassikalise balleti koolis ja Londoni kaasaegse tantsu koolis ning näitlemist Londoni Draamastuudios. Ta alustas koostööd Jan Fabrega 2003. aastal lavastuses “Je suis sang” (2003) ja hiljem jätkas ta teistes lavastustes: “Tannhäuser” (2004), “The Crying Body” (2004), “Histoire des Larmes” (2005), “Requiem for Metamorphosis” (2007), “Orgy of Tolerance” (2009) ja “Prometheus Landscape II” (2011). Ivana tuuritas neli aastat Fabre sooloteosega “Surmaingel”, mida saatis ülemaailmne edu ja mis võitis rahvusvahelisel teatrifestivalil MESS kuldse loorberipärja. 2008. aastal kirjutas ja lavastas Fabre talle veel ühe soolo: “Veel üks unine, tolmune, deltapäev”. Ivana osales Jan Fabre 24-tunnises lavastuses “Mount Olympus” (2015) ja jätkab ka Fabre uutes töödes. Näitlejana on Ivana kaasa teinud veel Chantal Akermani filmiinstallatsioonis “Antwerp in November” (2007) ja Pierre Coulibeufi filmis “Doctor Fabre Will Cure You” (2013).

TROUBLEYN / JAN FABRE

Jan Fabre on kujunenud üheks kõige mitmekülgsemaks kunstnikuks rahvusvahelisel etenduskunstide areenil. Ta astub välja kaasaegse teatri konventsioonidest, võtab kasutusele “reaalajas etendamise” kontseptsiooni, mida mõnikord nimetatakse “elavaks installatsiooniks” ja uurib radikaalseid koreograafilisi võimalusi klassikalise tantsu taaselustamiseks. Fabre on kirjutanud oma näidendeid alates 1975. aastast, kuigi esimene esietendus toimus alles 1989. aastal. Tema tekstid moodustavad justkui erakordse miniatuuride kogumiku, mille kirjutamisstiil on väga avatud ja mis peegeldavad Fabre kontseptsiooni teatrist kui kõikehõlmavast kunstivormist, kus dialoog toimib koos teiste elementidega, nagu tants, muusika, ooper, performance ja improvisatsioon. Kaos ja distsipliin, kordamine ja hullumeelsus, metamorfoos ja anonüümsus on Fabre teatri lahutamatud koostisosad. Teravus ja reserveeritus, millega ta keelt kasutab, nõuab uuenduslikke lahendusi, mis on ilmnenud ka teiste lavastajate puhul, kes on tema tekstidega töötanud.

Nii nagu Stanislavski, Meierhold ja Grotowski, on ka Jan Fabre kogu oma karjääri jooksul koostanud oma “harjutuste” kogumi, mida ta kasutab etendajate (näitlejate ja tantsijate) ettevalmistamiseks laval töötamiseks. Need “juhised 21. sajandi etendajale” on kujunenud tema õpetamise aluseks ja leiavad konkreetse väljendusviisi tema loomingus. Harjutuste seeria keskendub füüsilise näitlejapotentsiaali (mida nimetatakse ka “füsioloogiliseks” näitlemiseks) süstemaatilisele täiustamisele ja optimeerimisele. Fabre omistab suurt tähtsust hingamisele, plahvatusliku energia kasutamisele ning pea, torso ja jäsemete liigendamisele. Palju inspiratsiooni on ta leidnud külma- ja soojavereliste loomade kineetikast.