CPPM avatud tund: Sasha Pepeljajev

Väljapaistva lavastaja ja koreograafi Sasha Pepeljajevi kunstiline teekond sai alguse keskkooli draamatundides. Moskva Ülikoolis keemiat õppides avastas ta pantomiimi ja esines pärast ülikooli lõpetamist miimisolistina Taganka teatris ja Moskva Kontserdiagenduuris, luues tugeva aluse hilisematele saavutustele. 1984. aastal sai Sasha Pepeljajevist Moskva Riikliku Ülikooli miimistuudio kunstiline juht. Perestroika algusega 1987. aastal arenes stuudio üheks Moskva esimeseks iseseisvaks teatristuudioks, millest kasvas välja trupp „Poor Yorick“. Sellel pöördelisel perioodil täiendas ta oma oskusi ka Riiklikus Teatrikunsti Instituudis nelja-aastase draamarežii kursuse raames.

Pärast „Poor Yoricku“ sulgemist 1990. aastal laienes Sasha kunstiline tegevus ning ta töötas lavastaja ja koreograafina mitmesugustes keskkondades – alates tsirkusest ja televisioonist kuni draamateatriteni Moskvas ja välismaal. Tema karjääri rikastasid reisid Lääne-Euroopasse, osalemine uuenduslikes tantsuteatri projektides ning tantsuõpingud Amsterdamis. 1994. aastal käivitas ta Moskvas projekti „Kineetiline teater“, mis tähistas eksperimentaalsete lavastuste sarja algust, mille eesmärk oli kaasaegse vene tantsu ümbermõtestamine postmodernistliku teksti, kaasaegse tantsu ja traditsioonilise vene draama ühendamise abil.

Kaasaegse tantsukompanii KINETIC (1994–2014) asutaja ja kunstilise juhina lõi Sasha Pepeljajev mitmeid murrangulisi lavastusi, mida etendati festivalidel üle Venemaa, Euroopa, USA ja Iisraeli ning mis jõudsid ka rahvusvahelisse televisiooni. Moskva Riikliku Ülikooli ja Riikliku Teatrikunsti Instituudi vilistlasena on ta külaliskoreograafi ja lavastajan andnud oma panuse ligi 80 originaallavastuse valmimisse ning juhendanud meistriklasse prestiižsetes institutsioonides, sealhulgas Ameerika Tantsufestivalil, Vaganova nimelises Balletiakadeemias Peterburis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Helsingi Teatriakadeemias.

Tema uuenduslik looming on pälvinud mitmeid tunnustusi: 1998. aastal võitis ta Prix d’Auteuri auhinna festivalil Chorégraphiques Internationales de Seine-Saint-Denis (Prantsusmaa) koreograafia eest lavastusele „Vaade Vene hauale Saksamaalt“; 2003. aastal Eesti teatriaastaauhinna lavastuse „Luikede järv“ eest; 2003–2004 New York Dance and Performance Awards Committee poolt Bessie auhinna „Luikede järve“ koreograafia/loomise eest; ning 2016. aastal Venemaal Kuldse Maski auhinna lavastuse „Cafe Idiot“ eest, mis tunnistati parimaks kaasaegse tantsu lavastuseks.

Alates 2006. aastast on tema loominguline fookus liikunud tantsu, visuaalteatri ja interaktiivse video integreerimise suunas – suundumus, mis on jätkuvalt mõjutanud tema töid, eriti pärast seda, kui ta 2020. aastal alaliselt Eestisse elama asus.