CPPM Manifestal’24: Anna mulle end

puhka oma pead minu süles

ma tahan viilida su küüsi
ja laulda sind unele

sööta sulle juurviljasuppi
pahteldada augud su elutoas
aidata sul mantli selga
ja kummarduda, et
jalast võtta kingad

ma parandan su lekkiva kraani
augustan su kõrvad
sorteerin su prügi
loen kokku su sammud
ja loputan su pesu

ma tahan sinu sokke triikida

küürida su vanni valgendajaga 

leida üles su võtmed

las ma hoian sind

küllap sinagi tahad seda

“Anna mulle end” on delikaatne osaluslavastus, mis uurib teenindamise akti performatiivses kontekstis, moodustades sulami installatsioonist, etenduskunstist ja üks-ühele kohtumistest publikuliikmete ja etendajate vahel.

Lavastuse idee tõukub igatsusest läheduse, hoituse ja hoolitsuse järele. Soovist oma pea teise sülle asetada, et hetkeks unustada argimured. Tahtest, et keegi teine langetaks meie eest keerulised otsused. Et saaks kasvõi hetkeks alistuda kellelegi või millelegi, mis toetust või lohutust võiks pakkuda.

Teenuste poole pöördume situatsioonides, kus me ise ei oska, ei saa või ei taha ennast teenindada. Maksame tasu ja saame vahetuskaubana vastu midagi, mida (arvame, et) vajame. Teenused täidavad lünki. Ent millised lüngad jäävad täitmata? Milliseid lünki ei ole võimalik teenustega täita? Kas ja millised teenused toimivad aseainena ehk mingi muu igatsuse täiteks?