CPPM Manifestal’24: Kogu aeg juhtub midagi

Kas pole parimad need olukorrad, mis on spontaansed?

Või need juhtumused, mida sa kogemata märkad?

See hetk, kui sa saad aru, et kohe libised ja kukud tänaval juhuslikult sünkroonis koos võõra inimesega. Aga te kumbki ei kuku. Te tulete sellest olukorrast välja, elegantselt. Ja ainult sina nägid seda, sest ta kõndist sinust natuke diagonaalis eespool.

Tead, see hetk, mida kasutatakse tihtipeale mõrvamüsteeriumide lahendamisel ja detektiivil saab mõistus otsa. Ta läheb jalutama, räägib sõbraga või võtab hetke ja jääb lihtsalt istuma. Just see on see hetk, kus ta märkab, kuidas vihmapiisad langevad ja saab aru, et see ongi see oluline osa selles lõputus jadas, mis tal oli märkamata jäänud. Ja ta lahendab mõrva.

Sellist hetke võiks kutsuda serendiipseks, sest see oli juhuslik kokkusattumus, et sellel ajal vihma sadas, detektiiv võttis aja maha ja jäi kogemata vaatama sellist detaili, mis tal aitas oma töö lõpuni teha.

Lavastus ei ole müsteeriumitega kuidagi seotud. Aga see tunne, et kuidagi kogemata laheneb kõik hästi. On see õnnelik juhus või serendiipsus…