CPPM Manifestal’24: Puud(ut)us: üks luigelaul

“puudu(tu)s: üks luigelaul” on kohaspetsiifiline lavastus, mis uurib kaduvuse, ajalikkuse, puuduoleku, lõppemise ja kaotusvalu olemust.

Pirita TOP hotelli-ja spaakompleks on seisnud 2–3 aastat külastajatest tühjana, oodates ehitustöid, millega teda asutakse uuendama, see tähendab kõigepealt: lammutama. Lammutustöid plaanitakse alustada basseinist. Bassein on ajas tardunud, tühjana seistes on ta kaotanud oma funktsiooni, oma elu mõtte. Ta ootab oma surma. Ta on piiripealses olekus, kus ta juba kõduneb, kuid siiski veel eksisteerib oma praeguses olekus. See on üks pikk, välja veninud hüvastijätt.

Lähenev hukatus, eesootav lõpp, mis kahtlemata saabub, on pannud tühja basseini absurdselt traagilisse, eksistentsialistlikku olukorda. Me kõik liigume oma lõpu poole. “puudu(tu)s: üks luigelaul” on keha-ja ruumipõhine lavastus, mis peegeldab inimeksistentsi olemust, luues seose ruumiga, millel on oma ajalugu, seisund ja elukaar. Inimkehad astuvad kontakti ruumiga, andes sellele oma agentsuse ning süüvides sellesse koostoimesse. Kuidas ruum oma arhitektuuri, atmosfääri ja seisundiga mõjutab meie taju, kogemist ja kujutlusvõimet? Millest see ruum räägib, kui me võtame aega kuulatada? Mida meil on võimalik jagada?

“puudu(tu)s: üks luigelaul” on ärasaatmine, pühendus, itk, riitus, kutse, ilmajäetuses kümblemine, tühjuse kallistus. See on püüe luua kontakti ajalikus, ajutises, katkevas maailmas. Kohtume selles ruumis, selles hetkes – nii kaua kui me veel s