Doktorikontsert „Neli vaadet kaksusele“. Peeter Margus (viiul) ja Lukas Gedvilas (klaver)

Kavas:

John Cage (1912–1992)
„TWO6“ (1992)

Pranav Ranjit (2000)
„Gathering Dew“ (2023/2026)

Rebecca Saunders (1967) / Enno Poppe (1969)
„Taste“ (2022)

Erkki-Sven Tüür (1959)
„Conversio“ (1994)

Peeter Margus (viiul)
Lukas Gedvilas (klaver)

Peeter Marguse doktoritöö pealkiri on „Rahvamuusika tõlgendamine kunstmuusikas viiuldaja vaatepunktist Eduard Tubina ja George Enescu teoste näitel“. Selles uuritakse, kuidas kujundada muusikaajalooliselt ja etnomusikoloogiliselt informeeritud esitusstrateegiaid klassikalisse muusikasse komponeeritud folkloorse materjali esitamiseks. Doktoritöö loomingulise osa kontserdid on üles ehitatud selliselt, et nelja kontserdi läbivaks teljeks on mõni teos, kodumaine või rajatagune, milles klassikaline helilooja on kasutanud rahvamuusikat. Iga eraldiseisev kontsert vaatleb seda rahvamuusikaga põimitud teost erinevas kontekstis.

Kaksus tähistab kahele asjale või isikule osutavat grammatilist arvu. Nii nagu ainsus väljendab ühte ning mitmus paljusid, kuulub kaksus kahele. Kaksuses kohtuvad kaks olemit, kaks osapoolt, kes avaldavad teineteisele mõju, andes osa endast ning saades midagi vastu. Erinevad kaksused võimaldavad piiramatuid suhestumise ja suhtluse mooduseid, mis vormuvad sõltuvalt poolte võetud rollidest. Olles üheks osaks kaksusest võime kehastada sõpra või võõrast, armastajat või vihkajat, üks- või erimeelset. Nõndapalju kui esineb kokkupuutepunkte teistega, leiame endid kaksustest.

Tänasel kontserdil on kavas neli teost, mis vaatlevad kaksuse erinevaid avaldumisvorme.

John Cage’i „TWO6“ on osa helilooja nn numbrilugude kogumist. TWO tähistab teose mängijate arvu ning 6järjekorranumbrit kahe esitajaga lugude seerias. Teoses puudub helilooja poolt kindlaksmääratud muusikaliste sündmuste jada, küll on ettemääratud täpselt 20-minutilise aja kasutamine. Cage annab mõlemale esitajale erineva järgnevuse umbmääraseid ajavahemikke, mille täitmise üle otsustavad mängijad ise. Ajavahemike sisustamiseks on esitajatel kolm võimalust: 1) vaikida, 2) valida etteantud helireast või helide kogumikust helid ning neid võimalikult vaikselt, kuuldavuse piiril esitada, 3) viiuldajal teha valik etteantud mikrotonaalsetest heliridadest ning pianistil valida Cage’i variatsioonidest Erik Satie klaveripalale „Vexations.“ „TWO6“ liigub kaksuse ja üksinduse piirialal. Keerukad mängureeglid loovad pinna suhtele, milles kaks võõrast tegutsevad samas füüsilises ruumis, kuid nendevahelised kokkupuuted on juhuslikud ning tähendusetud. Nagu paralleelselt mängivad väikelapsed või reisijad ühistranspordis, jäävad osapooled teineteisele anonüümseks, mõjutamata üksteise mõtteid ja käitumist. Indiviidid eksisteerivad eraldiseisvates reaalsustes, mille perifeeriaid nad puudutavad üksnes välistest teguritest tingituna.

Pranav Ranjiti „Gathering Dew“ („Kaste tekkimine“) on algses versioonis kirjutatud viiulile ja sümfooniaorkestrile ning esmaettekantud Peeter Marguse ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri poolt Toomas Vavilovi juhatusel. Täna kõlab esmakordselt helilooja seade viiulile ja klaverile. Pealkiri avaldub teose alguses ja lõpus üksikuid kastetilku meenutavates flažolettides viiulipartiis. Helilooja on inspiratsiooni ammutanud Leedu rahvaviisidest „Už ežero ugnys dega“ („Järve taga põlevad lõkked“) ja „Laidos saulalė“ („Päike loojus“), millest esimene jutustab orvuks jäänud tüdrukust ning teine viljakoristajaga rääkivast päikesest. „Gathering Dew“ annab lootust, et ka kõige tumedamal tunnil kui kõik näib kaotatuna ning järgi pole jäänud midagi peale kurbuse ja üksinduse, saab trööstiks pöörduda looduse poole. Ranjiti teoses näidatakse inimese ja looduse koosluses viimast suure lohutajana, kes on alati nõus vigastatud inimhinge vastu võtma ning talle tuge ja seljatagust pakkuma.

Rebecca Saundersi ja Enno Poppe „Taste“ (ingl Maitse, sks Klahv) eksperimenteerib kaksusega läbi oma vormi. Tegemist on kahe helilooja koos loodud teosega, mille aluseks on Saundersi „Shadow“ („Vari“) sooloklaverile ning Poppe „Schmalz“ („Rasv“) sooloviiulile. Saunders kirjutas klaveripartii Poppe teosele, Poppe viiulipartii Saundersi teosele ning saadud helitööd liideti üheosaliseks topeltduoks viiulile ja klaverile. „Taste“ otsib koos eksisteerimise viisi, milles heidame ümbritsevale pilgu läbi teise silmade. Kollegiaalne kaksus leiab ülima kuju oskuses teha kaasteelise mõte endale igiomaks seda muutmata, kuid lisades omapoolset konsensuslikku panust. Retsiprookne suhe, millest mõlemad pooled võidavad nii andes kui võttes on etalon võrrandile mille tulemus saab suurem liidetavate summast.

„Conversio“ (ümberpöörd) algab viiuli rahuliku liikumisega, millele klaver harvade remarkidega sekundeerib. Muusika tasane sumin tiheneb ja pingestub küllastumiseni ning leiab ainsa püsimajäämise võimaluse teisenemises millekski muuks. Lõpp, nagu alguski, leiab end vaikuses, ent alles jääv tühjus sisaldab uut, kogenumat äratundmist. Sarnases võitluses edasi kestmise eest karastub ka tõeline sõprus. Osapooled arenevad ajas ning võivad leida end kohast, kust samal viisil koos jätkamine pole enam võimalik. Selle asemel, et ühte jalga astumisele joon alla tõmmata, taaskorrastatakse samm ning minnakse koos edasi oskusega teineteist paremini mõista.

Tekstid on koostanud Peeter Margus
Kontsert on osa Peeter Marguse doktoriõpingutest

Korraldaja EMTA kontserdi- ja etenduskeskus