Doktorikontsert „Teekond”. Peeter Margus ja Lukas Gedvilas

Kavas:

Georges Enescu (1881–1955) – Sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 2 (1897)
I Allegro vivo
II Quasi adagio
III Allegro

Sonaat viiulile ja klaverile nr 3 op 25 (1926)
I Moderato malinconico
II Andante sostenuto e misterioso
III Allegro con brio, ma non troppo mosso

Peeter Marguse doktoritöö pealkiri on „Rahvamuusika interpreteerimine kunstmuusikas Eduard Tubina ja George Enescu teoste viiulile ja klaverile näitel”. Selles uuritakse, kuidas peaks interpreet lähenema rahvaviisidele, mis on asetatud klassikalise muusika teosesse. Doktoritöö loomingulise osa kontserdid on üles ehitatud selliselt, et nelja kontserdi läbivaks teljeks on mõni teos, kodumaine või rajatagune, milles klassikaline helilooja on kasutanud rahvamuusikat. Iga eraldiseisev kontsert vaatleb seda rahvamuusikaga põimitud teost erinevas kontekstis. Kolmandal doktorikontserdil saame olla tunnistajaks ühe kunstniku arengule. Oma esimese sonaadi viiulile ja klaverile kirjutas Georges Enescu (1881–1955) 16-aastaselt Pariisi konservatooriumi õpilasena. Kolmas sonaat on kirjutatud 29 aastat hiljem, juba rahvusvaheliselt tuntud kunstniku poolt. Enescu sonaadid on pärit just kui eri ajastutest. Esimese sonaadi võiks helikeelelt paigutada romantismi, kolmanda sonaadi loomise ajaks on helilooja väljendusviis kujunenud äratuntavalt enesculikuks, lastes kunstmuusikas ilutseda Rumeenia rahvamuusikal.
Kontserti seob loovuurimusliku doktoritööga Enescu sonaat viiulile ja klaverile nr 3 op 25, mille varal uurib Margus, kuidas luua üks võimalik esitusviis, milles lisaks klassikalise muusika esitustavadega arvestamisele ollakse ka etnomusikoloogiliselt teadlik.
Rumeenias sündinud Georges Enescu oli helilooja, viiuldaja, pianist ja dirigent. 7-aastaselt sai temast Viini Konservatooriumi ajaloo noorim õpilane ning 14-aastaselt jätkas ta õpinguid Pariisi Konservatooriumis. Pariisis kirjutas ta sonaadi viiulile ja klaverile nr 1 op 2. Kuigi tegemist on õpilastööga, annab mahukas teine oopus aimu, millises suunas noore helilooja teekond minema hakkab. Teose helikeeles on mõjutusi César Franckilt (1822–1890) ja Johannes Brahmsilt (1833–1897), kellega ta Viinis õppides ka kokku puutus. Sonaadi äärmistes osades on tunda
kompositsioonitehnilist katsetamist, kuid keskmine osa on muusikaliselt küpsem. Kuulaja satub hägusesse unenäomaailma, kus silme ette manatavad lummutised vahelduvad helgete kujutistega. Sarnaselt paljudele Enescu teostele kannab ka sonaat viiulile ja klaverile nr 3 op 25 mõjutusi rumeenia rahvamuusikast. Kuigi teoses, alapealkirjaga ,,Rumeenia rahvalikus karakteris”, pole tsiteeritud ühtegi rahvaviisi, kuuleme improvisatsioonilist kahekõnet roma-viiuli ning rumeenia rahvapilli tsimblit imiteeriva klaveri vahel. Sonaadi esimene osa on jutustav ja sisekaemuslik. Tüünest mõlgutusest sööstavad esile üksikud kirkad mälestused, et sama kiirelt tuhmuda. Teises
osas raamivad lüüriline algus ja lõpp tantsulist vaheosa ning teose finaalis naaseb virtuoosne tants. Enescu on sonaadi kohta öelnud: ,,/…/ see on kui fantaasia roma-viiuldaja elust ja hingest. Sellisest muusikalisest vagabundist, kes vanal ajal mööda Euroopat ringi rändas ning lõkke ääres istudes aimas järele loodushääli ning teiste roma-muusikute trikke.”

Kava tutvustuse koostas Peeter Margus

Kontserti korraldab on Eesti Kammermuusika Ühing