Isiklikud lood / Personal Stories

3. novembri õhtul tulevad esiettekandele kaks muusikateatri lühilavastust – Fabrizio Nastari „A Student’s Tale“ ja Einike Leppiku „Essential Fears“. Teoseid ühendav pealkiri „Isiklikud lood“ / Personal Stories annab vaatajaile aimu, et mõlemad lavateosed põhinevad autorite isiklikel kogemustel. Fabrizio Nastari on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) doktorant. Ettekandele tulev kammerooper „A Student’s Tale“ on ühtlasi Nastari doktoriõpingute finaaliks, mis sümboolselt peegeldab tema teekonda akadeemilises maailmas doktorantuuri sisseastumiseksamitest kuni lõpetamiseni. EMTA audiovisuaalse loomingu õppejuhi ja vanemlektori Einike Leppiku multimeedia lavastus tegeleb aga elu põhiküsimustega, mille keskmeks on autori lapsepõlves läbielatud surmalähedane kogemus.

Multimeedia lavastus „Essential Fears“ (2024, esiettekanne)
Autor Einike Leppik
Koreograaf Eveli Ojasaar
Laval Annabel Soode (sopran) ja ansambel L´arsenale (Itaalia) koosseisus Ilario Morciano (saksofon), Carlo Siega (elektrikitarr), Roberto Durante (klaver), Filippo Perocco (dirigent, MIDI-klaviatuur)
Eelsalvestatud materjalid: Ryan Adams, Greta Marie Niinepuu

Kammerooper „A Student’s Tale“ (2024, esiettekanne)
Helilooja Fabrizio Nastari
Lavastaja Liis Kolle
Videokunstnikud Elia Dell´Orco, Gabriele Teti ja Eugenio Cecchini
Laval Annabel Soode (sopran), Momir Novakovic (akordion) ja ansambel L´arsenale (Itaalia)
Eelsalvestatud materjalid: Ksenia Rossar, Kristi Kapten

„A Student’s Tale”, mille libreto autoriks on helilooja ise, järgib doktorandi teekonda akadeemiasse sisenemisest kuni selle lõpetamiseni. Kuigi keskmes on helilooja, käsitleb teos universaalseid akadeemilisi teemasid: kompromissid, üksindus ja perfektsionism. Peategelane laulab ideaalidest, kuid satub peagi silmitsi akadeemilise maailma nõudmistega, lõpuks selle ootustega kohandudes.
Ooperis on korduv teema, mida kuuleb esmakordselt teises stseenis lausega „kõige tähtsam on kunst”. See motiiv areneb, peegeldades peategelase võitlusi ja järkjärgulist pettumust. Ooperi süžeed kannab edasi sopran, kes esitab üksildast teekonda läbi akadeemiliste väljakutsete ja kompromisside.
Ooper on kirjutatud inglise keeles, kuna just seda keelt kasutas Nastari oma doktoriõpingutes; libreto on tahtlikult inglise keelt emakeelena kõneleva isiku, libreto autori või tehisintellekti poolt toimetamata, et tuua esile tõelise välismaal elava tudengi teekonna spontaansust. Mõned hetked on aga keeleliselt viimistletumad (stseen 2), samas kui teised on lihtsamad ja spontaansed (stseen 5). Keelekasutuse muutus on metafoor, mis sümboliseerib tõsimeelsuse ja ideaalide järkjärgulist kadumist, mida inimene oma õpingute alguses omab, kuid millest tuleb loobuda, et professionaalses maailmas läbi lüüa.
Kammerooper „A Student’s Tale” on osa Fabrizio Nastari doktoriõpingutest. Eriline tänu ka Ksenia Rossarile ja Kristi Kaptenile, kes esitasid ja salvestasid stseeni nr 4.

„Essential fears” on teos, mille kontseptsioonis on üheks tervikuks sulandunud tekst, laval esitatav muusika ja elektroonilised helid, keskkonnasalvestised, video ja installatiivsed elemendid. Teos koosneb kahest vahelduvast loost, mis kõrvutades võivad tunduda esmapilgul väga erinevad, kuid oma olemuselt tegelevad sama kujundi ja teemaga.
Isikliku kogemuse liin koosneb kolmest erinevast mälestuspildist, mille tähtsus autori jaoks on aastatega kasvanud. Mõned mälestused kirgastuvad ajas ja nende tõeline tähendus teadvustub elus kogetu kaudu. Need mõistmise hetked on hindamatud.

Fabrizio Nastari on itaalia helilooja, kelle esteetika baseerub irooniliste võtete kasutamisel. Praegusel hetkel on ta omandamas doktorikraadi loomingulise uurimuse alal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Kasutades paljusid erinevaid tehnikaid, et luua kontraste või otsida kooseksisteerimist erinevate muusikaliste tekstuuride vahel, soovib Fabrizio peegeldada kaasaja absurdsust ja inimloomuse komplekssust. Põhiline roll selles on iroonial kui inspiratsiooni allikal ning retoorilisel ja kompositsioonilisel vahendil.
Ta tegutseb aktiivselt uurijana, avaldades teadusartikleid ja esitledes oma uurimusi rahvusvahelistel konverentsidel.
Fabrizio muusika sünnib koostööst muusikutega, kelle jaoks ta muusikat kirjutab. Paljude ansamblite ja muusikute hulgas, kellega ta on koostööd teinud või tegemas, on: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Mivos Quartet, L’Arsenale Ensemble, BlowUp! Percussion, Paolo Ravaglia, Momir Novaković, Quartetto Indaco, Tema Quartet, Estica Puhkpillikvintett, Prezioso String Quartet, unassisted fold jne. Tema muusikat on mängitud sellistel olulistel festivalidel nagu „Nuova Consonanza”, Eesti Muusika Päevad, „RavennaFestival”, „highSCORE Festival”, „UNM Festival”, „VIPA Festival”, „Le forme del suono”, festival COMMUTE jt.
Klassikalisele kitarrile ja klaverile lisaks on ta õppinud kompositsiooni, elektroakustilist kompositsiooni ning koorijuhtimist konservatooriumis „Ottorino Respighi”. Alates 2017. aastast elab ta Tallinnas, kus ta omandas magistrikraadi klassikalise kompositsiooni alal Toivo Tulevi ja Helena Tulve käe all. Fabrizio doktoritöö teema on „Irony as Creative Element for Music Composition”, tööd juhendab emeriitprofessor Jaan Ross.

Einike Leppik on kunstnik ja helilooja, kelle loomingu erinevates vormides põimuvad visuaal ja heli. Leppik on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava, Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia magistriõppe graafika eriala ja täiendanud end Trieste ja Veneetsia konservatooriumites Itaalias.
Teda huvitab audiovisuaalsuse sünesteetiline olemus, muusika kui suhtlusvahendi roll ühiskonnas ja selle teraapiline mõju. Lisaks loomingule tegeleb Leppik ka muusikateraapiaga ning on hetkel superviseeritav muusikaterapeut.
Tema looming on kõlanud erinevatel kontsertidel üle Euroopa (sh festivalid Videoformes, eviMus, InSonic, Gaudeamus Muziekweek, Sound/Image, Signal To Noise, Segnali, Anamòrphosis, Echofluxx), aga ka Ühendriikides (Boston New Music Initiative, NYCEMF) ja Jaapanis (Electroacoustic Music Festival OUA).
Hetkel õpetab Einike Leppik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias audiovisuaalset loomingut.

L’arsenale alustas tegutsemist 2005. aastal Trevisos Filippo Perocco eestvedamisel eesmärgiga täita lünka komponeerimise ja musitseerimise, heli loomise ja seda heli tekitava žesti, heli eluea ja seda vastuvõtva ruumi vahel. Ainulaadse koosluse (akustilised instrumendid koos erinevate elektrooniliste laienduste ja isetehtud pillidega) omapära annab ansamblile võimaluse tellida uusi teoseid ja luua uut tüüpi repertuaari. Koosseis teeb regulaarset koostööd rahvusvaheliselt hinnatud ansamblite, solistide ja dirigentidega ning on osalenud arvukalt festivalidel nagu Venice Biennale, Mata festival (New York), Unerhörte Musik (Berlin), AngelicA (Bologna), Le Vivier-Montréal, Kings Place (London), Festival Aperto, MA/IN, Traiettorie (Parma), Rassegna di Nuova Musica (Macerata), Hörfest Neue Musik (Detmold), Bologna Modern, Festival Suggestioni ja Beams (Boston), American Film Festival (Wrocław), NU Festival, Harvard New Music, Moto Contrario (Trento), Timisoara rahvusvaheline muusikafestival jpt. Ühtlasi korraldab L’arsenale ise festivali L’arsenale Nuova Musica a Treviso, mis hõlmab kontserte, seminare, meistriklasse ja kompositsioonikursust nimega „Chiamata alle Musiche“. 2010. aastal tunnustas L’arsenale’i Veneto Region Aid noorte muusika edendamise ja toetamise eest, aastatel 2011–2013 ja 2015 saadi grant Ernst von Siemensi fondilt. 2016. aastal pälvis ansambel Franco Abbiati nimelise muusikakriitika 35. preemia nüüdismuusika propageerimise eest.

Kestus ca 1,5 tundi koos vaheajaga

Korraldaja EMTA kontserdi- ja etenduskeskus koostöös festivaliga AFEKT
Lavastusi toetab Itaalia Suursaatkond Tallinnas. Fabrizio Nastari kammerooperi esietendus toimub Eesti doktorikooli seminari „Opera as Imagination and Realisation 5” raames. Projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel” (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.