JÄÄB ÄRA! Jubilate. Heino Kaljuste 95

Heino Kaljuste (18.11.1925–28.07.1989) tegevus oli ääretult laiahaardeline: dirigent, laulupidude üldjuht ja koolinoorte laulupidude mõtte algataja, helilooja, muusikapedagoogika professor, metoodik ja muusikaõpikute autor, muusikaõpetaja, publitsist, organisaator ja ühiskondlikult aktiivne kodanik.

Heino Kaljuste sündis Narvas, lõpetas seal algkooli ja progümnaasiumi. Peale segaseid sõja-aastaid asus ta elama Kohtla-Järvele, kus avanes võimalus töötada algklasside muusikaõpetajana. Vaatamata muusikapedagoogilise ettevalmistuse puudumisele saavutas noor õpetaja silmapaistvaid tulemusi ning sai innustust, et süveneda edasistesse muusikaõpingutesse. Nii siirdus ta õppima koorijuhtimist Tallinna Muusikakooli (1950–1951) ning juba järgmisel aastal astus Tallinna Riiklikku Konservatooriumi koorijuhtimise erialale Jüri Variste klassi, mille lõpetas 1955. aastal.

Muusikaõpingute ajal laulis Heino Kaljuste Eesti Raadio segakooris ning pärast konservatooriumi lõpetamist oli aastatel 1955–1959 ka selle koori abidirigent. Konservatooriumi teise kursuse üliõpilasena lõi ta 1951. aastal Tallinna Pioneeride Palee lastekoori, millest kasvas välja lastekoor Ellerhein. Just sellise nime sai koor 1969. aastal. Heino Kaljuste oli koori dirigent kuni surmani. Lisaks Ellerheinale on ta juhatanud Vabariiklikku Koorijuhtide Segakoori (1958–1968), Tallinna Kammerkoori (1964–1966) ja Ellerheina kammerkoori (1966–1973).

Aastatel 1960–1987 oli Heino Kaljuste kõikidel üldlaulupidudel lastekooride üldjuht. Koos rahvatantsujuhi ja tantsupedagoogi Alfred Raadikuga algatati 1962. aastal koolinoorte laulu- ja tantsupeo traditsioon, mis 2022. aastal jõuab kolmeteistkümnenda peoni. Koolinoorte laulupeod andsid võimaluse ühislaulmiseks mudilaskooridele ja tagasid sel moel lastekooridele järelkasvu.

Heino Kaljuste propageeris ja rakendas relatiivset noodilugemismeetodit ehk JO-LE-MI süsteemi ning jagas innustunult sellealaseid teadmisi nii muusikaõpetajana, dirigendina kui ka muusikapedagoogika professorina. Oma pedagoogilise kreedo sõnastas ta järgmiselt: „…Iga inimene on võimeline (ja kohustatud) osa saama oma üldhariduse raames ka muusikalisest kirjaoskusest, ilma milleta ei kujuta ma ette ka kõige üldisemat tegelemist muusikaga (sh ka muusika kuulamisega). Muusikat armastama õppida saab ainult aktiivse musitseerimise – laulmise, mängimise kaudu, mitte aga muusika ümberjutustamisega, lobisemisega muusikast“. Nendest ideedest olid kantud ka tema koostatud rohked muusikaõpikud ja koorikogumikud. 1964. aastal avati Tallinnas 22. Keskkoolis, praeguses Jakob Westholmi Gümnaasiumis esimene muusika süvaõppe klass. Idee „muusikaklassist“ sai aga 1970–1980ndatel populaarseks ja nii oli süvendatud muusikaõppega klasse igas maakonnas. Tänaseks on neid järgi jäänud ainult üksikutes koolides – Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning Tallinna 21. Koolis.

Heino Kaljuste pidas oluliseks noorte muusikaõpetajate põhjalikku ja süsteemset ettevalmistust ning sellele pühendunult töötas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1957–1986) ning Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1969–1971) koorijuhtimise ja metoodika õppejõu ning professorina. EMTA dotsent Ene Kangron iseloomustab Heino Kaljuste tööd järgmiselt: „Õppejõuna seadis Heino Kaljuste eesmärgiks valmistada ette koolitööle orienteeritud ja professionaalse ettevalmistusega muusikaõpetajaid. Ta suhtus erakordse põhjalikkusega nii loengutesse kui ka üliõpilaste praktikasse koolis, pidas loomulikuks, et üliõpilasted saaksid hea erialase ettevalmistuse – pillimängu- ja dirigeerimisoskuse, teadmised muusikaloost ja -teooriast ning muusikaõpetuses tõhusalt toimiva metoodika.“ Tänane muusikaõpetajakoolitus seisab tugevalt Heino Kaljuste loodud traditsioonidel, kaasajastades sisu ja vahendeid, kuid säilitades musitseerimise ja muusikalise kirjaoskuse edendamise põhimõtteid.

Kristi Kiilu