müriaadFEST. Boris Blacher „Abstraktne ooper nr 1“

Tallinna juurtega saksa helilooja Boris Blacher (1903–1975) kirjutas oma pseudo- või antiooperi, mida võib pidada ka ooperiparoodiaks, Saksamaa Hesseni liidumaa ringhäälingu tellimusel, kus see 1953. aastal esietendus. Idee autoriks ja libretistiks oli helilooja Werner Egk (1901–1983). Esmalavastus juba samal aastal Mannheimi Rahvusteatris põhjustas skandaali, sest publik polnud harjunud nägema abstraktset lavakujundust ega kuulma seosetutele fraasidele, silpidele ja vokaliisidele kirjutatud muusikat. Teoses pole läbivat tegevust ega tegelasi, vaid eraldiseisvad situatsioonid ja teadvusseisundid, kuid autorid soovisid lavastajalt siiski kindlat koreograafilist joonist. Käesoleval sajandil on „Abstraktne ooper nr 1“ Saksamaal suhteliselt tihti lavale jõudnud, sageli üliõpilaste esituses.

Blacheri ja Egki algse mõtte kohaselt pidid ooperistseenide vahel omavahel vestlema kaks klouni – optimist ja pessimist. Kas nad tegelikult kunagi lavale jõudsid, pole teada, nii nagu ei leidu kusagil ka klounide teksti. Meie viisime selle asemel ellu oma ammuse unistuse osakondadevahelisest koostööst ning nii kuuleb etenduses Anne-Liis Polli ja Anto Petti improvisatsiooniüliõpilaste kommentaare ooperis kajastatud teadvusseisunditele. Ning need seisundid ise – ehkki Blacher ja Egk kirjutasid „Abstraktse ooperi“ juba peaaegu 70 aastat tagasi – pole midagi oma aktuaalsusest kaotanud, pigem vastupidi. Vaadates meie ümber ja meie sees käesoleva aasta jooksul toimunule ja toimuvale, tunduvad „Hirm“ ja „Paanika“ ehmatavalt lähedastena. Poliitilisel areenil kestavad endiselt vaevalised, kirglikud, pikaldased, tihti nurjuvad „Läbirääkimised“. Igaüks on tundnud „Valu“ ja kes pole, küsib endalt ilmselt, mis on õieti see „Armastus“, millest meile igapäevaselt kõigil kanalitel pajatatakse. Soovime äratundmishetki ja abstraktset lõbu vana, kuid ometi uue lavateosega!

Liis Kolle, ooperistuudio lavastaja-õppejõud

Liis Kolle (1971) on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli koorijuhtimise erialal ning omab Tartu Ülikooli magistrikraadi teatriteaduses (1999). Lisaks on ta õppinud Helsingi Ülikoolis teatri- ja kirjandusteadust ning Viljandi Kultuurikolledžis teatrikunsti ja kirikumuusikat. 2005. aastal sai Kolle BerliiniHanns Eisleri nim Kõrgemast Muusikakoolist (Hochschule für Musik „Hanns Eisler“) muusikateatri lavastaja diplomi. Aastatel 2002–2004 oli ta Deutsche Banki stipendiaat programmis „Akademie Musiktheater heute“. Samuti on Kolle täiendanud end Peter Konwitschny ja Volker Schlöndorffi meistrikursustel.

Kolle debüteeris ooperilavastajana 2002. aastal Vanemuises. Ta on olnud lavastaja assistent Joachim Herzi („Xerxes“, 1997 Vanemuises), Neeme Kuninga („Don Giovanni“, 1999 Estonias), Stefan Herheimi („Tannhäuser“, 2001) ja Didier von Orlowski („Così fan tutte“, 2002, mõlemad Austrias Landestheater Linzis) kõrval. Liis Kolle töötas EMTA ooperistuudio lavastajana  vahemikus 2007–2011 ja taas alates 2015. aastast. Tema paljude lavatööde seas on näiteks „Sevilla habemeajaja“ (2003, Vanemuine), „Fidelio“ (2007, Nargen Opera), „Lopi ja Lapi“ (2008, Türi kevadfestival), „Rinaldo“ (2011, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) jpt.

Hannabel Saareli (1997) on Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia eriala kolmanda kursuse tudeng. Ta on lõpetanud põhikooli Kadrioru Saksa Gümnaasiumis ning gümnaasiumi Loo Keskkoolis. Lisaks on ta kooliaastate ajal osalenud ka Arsise Kellade Kooli töös. Eesti Kunstiakadeemiasse astus Saareli 2018. aastal pärast poolikut õppeaastat keraamika erialal Saaremaal Kuressaare Ametikoolis. Enne ülikooliõpingute alustamist võttis ta osa erinevatest kunstikursustest, mida pakkusid Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikool. Stsenograafiaõpingute ajal on Saareli osalenud erinevates tudengiprojektides – Tallinna Ülikooli BFM instituudi tudengifilmides „Maalietüüd“ (2019, kunstnik) „Öörahu“ (2020, kostüümikunstnik), „Talent“ (2020, tegevkunstnik) ja tudengi-Oscari võitnud filmi „Mu kallid laibad“ (2020, tegevkunstnik) ning „See räägib pulmast“ (2020, kunstniku assistent). Lisaks on ta olnud filmide „Erna i krig“ (2020) ja „O2“ (2020) praktikant. Teatrimaailmaga on Hannabel kokku puutunud praktika ajal Rahvusooper Estonias, Tallinna Linnateatris, Eesti Draamateatris ja Teater Vanemuises. Tänavu aasta veebruaris oli ta üks ooperistuudio lavastuse„ Ooperiklass ja kaasaegne muusikateater“ kunstnikest. Praegu valmistub ta rekvisiitorina uueks tudengifilmiks ning uuteks põnevateks väljakutseteks teatrilaval.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uus esindusfestival — müriaadFEST — toob hilissügisel vaatajate-kuulajateni kirju läbilõike muusika- ja teatriakadeemias toimuvast, siin loodavatest muusikastiilide ja etenduskunstide paljususest, millest kokku kujuneb kontsertide ja etenduste tõeline müriaad. Avame festivalinädalaks uksed Eesti ainsa muusika- ja teatriülikooli põnevasse loomingulisse maailma. Esitleme mitmekülgselt andekaid interpreete – meie üliõpilasi ja professoreid-õppejõude –, kes musitseerivad ja esinevad koos, et tutvustada erinevatele ajastutele omaseid väljendusviise klassikast tudengite uudisloominguni välja.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimuvate kontsertide, etenduste, konverentside ja muude sündmuste korraldamisel lähtume Vabariigi Valitsuse juhistest, et avalikel üritustel tuleb kanda maski või katta nina ja suu. Erandiks on alla 12-aastased lapsed ning inimesed, kellele see on meditsiiniliselt vastunäidustatud või kellel esineb vajadus suhelda vaegkuuljatega (vaegkuulja loeb ka vestluspartneri huultelt). Võimalikud on ka teised erandid, kuid need peavad olema väga selgelt põhjendatud.

Nõude täitmist jälgib sündmuse korraldaja. Ühekordseid maske saab osta saaliteenindajalt. Peame ürituste korraldamisel silmas parasjagu kehtivaid reegleid ja piiranguid ning palume publikul lähtuda kohapeal jagatavatest juhistest.

Püsime terved!

Sündmuse korraldaja: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja etenduskeskus