Prof Kristel Pappeli arutlus ümber Mozarti ooperi „Figaro pulm“

Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791) on oma kirjades palju kordi rõhutanud, kui väga teda köidab teater ning kui hästi ta end teatriatmosfääris tunneb. Võiks öelda, et Mozart komponeeris oopereid nagu hea lavastaja, kes paneb karakterid laval elama ja hoiab alal pinevat arengutempot, pidades ühtlasi silmas tihedat seost lavategevuse ja muusika vahel. Koomiline ooper “Figaro pulm” (1786) on esimesi näiteid uuelaadsest psühholoogilisest muusikateatrist, mis ületab ühe kindla žanri piirid. Ettekandes arutletakse “Figaro pulma” konteksti ja tegelaste üle ning peatutakse helilooja ja tema libretisti Lorenzo da Ponte (1749–1838) koostööl.
(Kristel Pappel)